Fosfori tähtsus rapsikasvatuses

Fosfor mängib olulist rolli energia laialikandumisel taimes ning on seetõttu taimede kiirel kasvuperioodil elulise tähtsusega. Varases kasvufaasis stimuleerib fosfor juurestiku arengut, mis omakorda parandab teiste toitainete omastamist. See on ka oluline nukleotiidide, nukleiinhapete ning fosfolipiidide koostisosa, aitab säilitada raku struktuuri ning stimuleerib juurte kasvu, varast õitsemist ja küpsemist.

Enamikes muldades on piisavalt fosforit, et rahuldada taimede vajadus varases kasvufaasis. Fosforit vajatakse kasvuperioodil hiljem varase õitsemise ajal, samuti mängib see tähtsat rolli energia talletamises ning laialikandmises. Seetõttu on seemnete õlisisalduse tõstmiseks vaja tagada rapsile piisaval hulgal fosforit.

Rapsiseemnete kvaliteedi määrab eelkõige sort ehk geneetiline baas. Fosforil on seemnete õlisisaldusele enamasti väike mõju ning vaid üksikud katsed on fosfori taolist mõju tõestanud. Siiski on potikatsed näidanud, et fosforipuuduse puhul langeb nii seemnete õlisisaldus kui ka saagikus.

Raps omastab fosforit mullast põhiliselt kevadel, varsumisest kuni õitsemise alguseni. Siiski on aeg, mil fosforipuudus võib põhjustada pöördumatut kahju, just rapsi kasvuperioodi alguses, talirapsi puhul sügisel, mil fosfor on korraliku juurestiku arenguks äärmiselt tähtis. Koristamise ajaks on 60-80% taimedes leiduvast fosforist koondunud seemnetesse.

Võrreldes teraviljade ja heintaimedega iseloomustab rapsi suur fosforivajadus. See võib olla tingitud suuremast fosforisisaldusest rapsitaimede kudedes (võrreldes nisuga on rapsis kuni 30% enam fosforit). Fosforipuuduses taimed jäävad kängu, juurestik on halvasti arenenud, varred jäävad peenikeseks. Kuna fosfor on taimes liikuv, ilmnevad esimesed puuduse tunnused vanematel taime osadel – lehed ja varred muutuvad punakaks-lillakaks.

Happelised, leeliselised ja rasked savimullad hoiavad fosforit kinni ning muudavad selle taimedele raskesti omastatavaks. Fosfor on mullas väga väheliikuv ning kultuur saab seda kätte vaid siis, kui see asub juurtele piisavalt ligidal – 1-2 mm kaugusel (vt joonist).

Toiteelementide mõju rapsile ning puudushaigused

Igal taimetoiteelemendil on nisu väetamisel oluline mõju. Vali altpoolt toiteelement ning saad rohkem teada selle mõju ning vastava puudushaiguse kohta.

Vaata kõiki

Millised omadused rapsi iseloomustavad?

Siit leiad üldist infot rapsi, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.

Rapsi tüübid

Rapsi ladinakeelne nimetus on Brassica Napus L. Liik kuulub samasse sugukonda kaalika, naeri ja rüpsiga (Brassica napus supsp. Rapifera). Levinud on kaks tootmismustrit: talirapsi kasvatusperiood pikkusega 11-12 kuud ning suvirapsi kasvatusperiood, mis kestab kas 6-7 kuud parasvõötme aladel või 8-9 kuud troopilistel aladel.

Agronoomilised põhitõed

Rapsi kasvatatakse ulatuslikult jahedamates piirkondades, peamiselt Kanadas, Hiinas ja Euroopas. See ühe/kaheaastane rohttaim kuulub ristõieliste (Brassicaceae) sugukonda. Olenevalt sordist jääb taimede kõrgus vahemikku 50-180 cm, juurestik on 90-190 cm, loomise ajal keskmiselt 140 cm sügav.

Rapsi toitainete vajadus

Sarnaselt enamikele teistele kõrgematele taimedele on ka rapsi väetamisel olulised 13 mineraalset toiteelementi: lämmastik (N) , fosfor (P) , kaalium (K), kaltsium (Ca) , magneesium (Mg) , väävel (S) , boor (B), molübdeen (Mo), mangaan (Mn) , vask (Cu) , tsink (Zn) , raud (Fe) ja kloor (Cl).

Rapsi toitainete omastamine

Et kasvatada kõrge saagikusega rapsi, on oluline rakendada tasakaalustatud väetamisstrateegiat, mis hõlmaks nii taimede põhitoitaineid kui ka teisese tähtsusega elemente ja mikrotoiteelemente. Nii saavutatakse parim võimalik saak ja selle kvaliteet, samal ajal on väetamise keskkonnamõju väiksem.

Lämmastiku tähtsus rapsikasvatuses

Taime kasvu ning lopsaka rohelise lehestiku kasvatamise seisukohast on lämmastik kriitilise tähtsusega toiteelement, mida raps vajab palju. Optimaalse lehestiku saavutamiseks ning maksimaalseks päikesevalguse ärakasutamiseks on lämmastik väga tähtis, lisaks aitab see suurendada saagikust.

Fosfori tähtsus rapsikasvatuses

Molübdeeni vajab taim nitraate vähendavate ensüümide süsteemis, mis on seotud lämmastiku ainevahetusega. Molübdeen osaleb valkude moodustumises, seega väheneb puuduse korral lämmastiku omastamine ja lämmastikväetamise efektiivsus.

Kaaliumi tähtsus rapsikasvatuses

Kaalium aitab hoida taimede rakuseinad tugevad, suurendab lehemassi ja lehtede klorofüllisisaldust. Nii püsivad lehed kauem rohelised ja fotosüntees ning taimede kasv on paremad. Kaalium osaleb ensüümide aktiveerimises, mis reguleerivad omakorda proteiinide tootmist, süsivesikute ainevahetust, aurumist ning assimilaatide tootmist ja ümberjaotamist taimes.

Väävli tähtsus rapsikasvatuses

Olles valkude koostisosaks, mängib väävel rapsi taimes olulist rolli ning selle puudus pidurdab valkude sünteesi. Kuna proteiinid asuvad kloroplastis, muutuvad väävlipuuduses taimede lehed heledaks. Väävli mõju väljendub mitte ainult proteiinide hulgas, vaid tänu aminohapete (tsüsteiinid ja metioniin) sünteesile ka nende kvaliteedis.

Magneesiumi tähtsus rapsikasvatuses

Magneesium on tuntud roheliste taimede klorofülli molekuliskeskse elemendina, mistõttu mängib see olulist rolli fotosünteesis. Ometi on vaid väike osa kogu taimes sisalduvast magneesiumist leitav klorofüllist – kõigest 20-30%. Ülejäänud magneesium on lahustuvas vormis ja seotud mitmete orgaaniliste ja mineraalsete ioonidega.

Boori tähtsus rapsikasvatuses

Boor on rapsi jaoks tähtis toiteelement, sest ristõielistel on boori järele suhteliselt suur vajadus. Booril on võtmeroll rakuseinte biosünteesis, süsivesikute ja valkude ainevahetuses ning rakkude jagunemises ja pikenemises, samuti on see seotud juurte ning võrsumissõlmede arenguga.

Molübdeeni roll rapsikasvatuses

Mangaani roll rapsikasvatuses

Mangaan osaleb erinevate ensümaatiliste protsesside, eriti aga fotosünteesi ning valkude sünteesi aktiveerimises. Samuti on see seotud süsivesikute ainevahetusega ja lipiidide sünteesiga. Seetõttu on mangaani puuduse korral nii seemnete õlisisaldus kui saak väiksem.

Umbrohud, kahjurid ja haigused

Nagu teised ristõielised, nii on ka raps vastuvõtlik haigustele ning atraktiivne erinevatele kahjuritele. Et vähendada kahjurite levikut ja haigustesse nakatumist, on tähtis kasvatada rapsi rotatsioonis teiste kultuuridega. Oluline on viljavaheldus, kus rapsi kasvatatakse samal põllul mitte tihedamini, kui iga kolme (17%) kuni kuue (33%) aasta tagant.

Rapsi väetamisstrateegiad

Võrreldes paljude teiste põllukultuuride, näiteks teraviljadega, on rapsil suur toitainete vajadus, mida ta omastab mullast märkimisväärses koguses. Kuid raps annab suurema osa omastatud toitainetest mulda tagasi ning on seetõttu suurepärane kultuur viljavaheldusse.

Turu nõudmised rapsi saagile

Rapsil on kaks peamist turgu. Esimene ja kõige suurem on õlitööstus, mille toodang mõeldud inimestele tarbimiseks. Selle tööstuse jääkproduktiks on rapsikook – kõrge proteiinisisaldusega loomasööt, mis konkureerib sojaga. Rapsikooki kasutatakse peamiselt veisesöödana, kuid antakse ka kanadele ja sigadele.

Rapsi tootmine maailmas

Aastatel 1975-2007 on rapsi tootmine maailmas kuuekordistunud. 19-ndal sajandil kasvatati rapsi määrdeaine saamiseks aurumasinatele. Tänu kõrgele glükosinolaatide sisaldusele oli saadav rapsiõli mõruda maitsega ning seda kasutati vähe loomasöödana ning inimeste toiduks.