Vajalik HFN saavutatakse, kui kultuur valmib ühtlaselt ja koristus ei jää lamandumise tõttu liiga hiljaks. Agronoomilised põhitõed, mis aitavad neid probleeme vältida, on väetamine optimaalsel tasemel ning täpisväetamise rakendamine varieeruva lämmastikvajaduse rahuldamiseks põllul. Kultuuri ühtlase valmimise ja tugevate kõrte kindlustamisel on lämmastik ja kaalium võtmetoiteelemendid.
Lämmastik
Kõikides põlluosades optimaalse väetamistaseme saavutamisel on lämmastikul võtmeroll. Täpne lämmastikväetamise plaan tuleb hoolikalt läbi arvutada ning väetisekülvik vastavalt kalibreerida. Edasiseks saagi ühtlase vamimise kindlustamiseks saab kasutada täpisväetamist, millega antakse lämmastikku vastavalt taimede varieeruvale vajadusele põllu eri osades – olukord, mis on tavaline väga paljudel põldudel. Taolise varieeruva vajaduse põhjustajaks võivad olla erinevad tegurid – mullatüübi varieerumine põllu lõikes, sõnniku või läga kasutamine või näiteks eelkultuur.
Lämmastikuga üleväetamine pikendab nisu küpsemisperioodi ja võib põhjustada taimede lamandumist. Varane suure normiga lämmastikväetamine suurendab võrsumist, see omakorda tähendab suuremat arvu võrseid, mis kergemini lamanduvad. Talinisu puhul ei tohiks esimene lämmastikväetamine moodustada mitte rohkem kui 25% kogu hooajal antavast lämmastikust.
Kaalium
Piisav kogus taimedele omastatavat kaaliumi on õige erikaalu ja korraliku suurusega terade tootmiseks hädavajalik. Kaaliumipuudus põhjustab terade enneaegset küpsemist ja normaalsest väiksema erakaaluga, ebaühtlasema suurusega ja kiduramaid terasid. Samuti on takistatud pähiku teatud osade areng, mis vähendab terade arvu pähikus.
Kaalium kindlustab tugevate rakuseinte arengu ja suurendab sellega taimede seisukindlust, seetõttu on kaaliumipuuduses taimedel oht lamandumiseks. Lamandunud nisu loob ideaalsed tingimused terade idanemiseks ja kasvamaminekuks pähikus, mille tulemuseks on madal Hagberg`i arv ning väiksem söödakvaliteet.
